NEWS
11.06.2010 00.50Sten Pentus: „Hea on teada, mida ma veel ei tea!“
Toomas Vabamäe
Sten Pentus saabus Renault’ maailmasarja neljandale etapile Brnosse FR3.5 punktitabeli kolmandana. Kui me pühapäeva õhtpoolikul Forteci tiimi „söögitoas“ istet võtame, on tal seljataga kolm tihedat tööpäeva, mida ka kõige paadunum optimist saab nimetada ainult katastroofiliseks: ajasõitudest 9. ja 13., võistlussõitudest 6. koht ja katkestamine ning punktitabelis viiendaks langemine. Ei saa öelda, et Sten selle peale just õnnetunnet kiirgaks, aga igal juhul pole toimunu teda musta masendusse viinud. Kaugel sellest, ta on lausa rahul!
Mis sul teises sõidus juhtus?
Start oli OK ja kõik läks hästi kuni kolmanda kurvini (Sten oli sel hetkel seitsmes – TV). Siis tuli keegi tagarattasse nii kõvasti sisse, et lõhkus velje ära ja edasi polnud võimalik sõita. Nii ta seekord lõppes.
Kuidas sa nädalavahetuse kokku võtaksid?
Ma võtan selle kokku tegelikult pärast homset testipäeva. Aga kui ainult võistlusnädalavahetust kokku võtta, oli see väga produktiivne. Palju uusi asju tuli välja, millega on vaja tööd teha, et saada kiiremaks ja osata situatsioonidest maksimumi võtta. Kui seda poolt vaadata, oli siin hea. Hoolimata sellest, et viimane sõit jäi nii lühikeseks.
Mis need uued asjad olid?
Pealevaadates tundub, et see rada ei ole väga huvitav. Nagu sa ise eile ütlesid – vasak-parem, vasak-parem, parem-vasak. Aga rada on väga tehniline, vasakute-paremate vahel reeglina käiku ei vahetata ja auto balanssi saab muuta ainult gaasipedaaliga. Kuna asfalt on väga libe ja kulutab uued tagarehvid ühe ringiga ära, on väga lihtne gaasipedaali liiga kiiresti liigutades autot ülejuhitavaks muuta. Sain arendada nii gaasiliigutust kui ka auto seadistust selles osas, kuidas ta vastab gaasiga mängimisele. Tegime päris pika sammu edasi. Kui vaadata, kust me alustasime nädalavahetust ja kus me lõpetasime, siis muutusime palju kiiremaks. Mina olen rahul.
Täna olid sa ju vanadel rehvidel kvalifikatsioonis kõige kiirem.
Kui ainult tänast päeva vaadata, siis nii palju ebaõnne pole mul kuskil ega kunagi olnud.
Ma vist ei tohi rohkem sõidu ajaks teie boksi tulla.
Mind see ei häiri (naerab). Mõni ütleb, et sina tood halba õnne või sina tood head õnne, aga mina seda ei usu. Kui sa ei viitsi ennast arendada ja tööd teha ja keskendud valedele asjadele, siis see ongi sinu ebaõnn. Ma olen 100% nõus väitega, et õnn on su enda kätes ja oleneb sellest, mida sa teed.
Aga täna oli tõesti ebaõnne palju. Hommikul kvalifikatsioonis oli rütm hea, auto oli hea, kiirus oli hea. Panime uued rehvid alla – esimesel ringil jäi aeglane auto ette (Stefano Coletti - TV), teisel ringil jäi aeglane auto (Keisuke Kunimoto - TV) veel hullemini ette. Ja rohkem aegu ma ei saanudki. Kunimoto kohta oli kohtunikel videomaterjal, aga tema karistus mind siiski ettepoole ei tõsta. Arvestades, kus ma sellel momendil sektoriaegadega olin… Kui ma oleks teinud oma tavalise viimase sektori, siis oleks tulnud aeg 1.42,0, mis oleks olnud juba esiviisikus. Kui oleks veel kiiremini sõitnud, siis… Aga noh, mida ei ole, seda ei ole, mis me sellest ikka räägime. Ma ise tean, et olen võimeline palju-palju-palju paremaks kui tulemus, mis paberil kirjas. See on hea tunne.
Mis kohti sa hooaja eel sihtisid?
Ma ei sihi midagi. Ütlen ausalt, võtan sõit-sõidu haaval.
Kuidas FR3.5 tase on eelmise aastaga võrreldes?
Tase on kindlasti parem. Eelmisel aastal oli tugev tase, sel aastal veel tugevam. Kõige parem näide on see, et igal nädalavahetusel on uued võitjad. Eelmise aasta algul tundus Martinez täiesti võitmatu, kui ta kahel esimesel nädalavahetusel kolm sõitu järjest võitis. Sel aastal hakkas Aljošin tugevalt peale, aga ta peabki tugev olema – tal läheb juba neljas hooaeg selles sarjas. Aga siin on veel tugevaid. Kuidas kellelgi parasjagu juhtub ja välja tuleb, aga võiduvõimelisi on rohkem kui kaks-kolm. See annab palju juurde, kunagi ei tea, kes sind täna ohustada võib.
Kas ISRi edu Brnos on puhtalt raja tundmise küsimus?
Kindlasti. Pärast esimesi treeniguid oli selge, et siin on raja tundmine esmatähtis enesekindluse saavutamiseks. Siis saab autost maksimaalse välja võtta ja vigadeta sõita. Rada on vaja väga hästi tunda, auto valdamisega üksi ei tee siin midagi. Nii et kohalikul meeskonnal ja kohalikul sõitjal oli kindlasti eelis.
Kas Motorlandi teine sõit (Sten võitis selle ülekaalukalt – TV) oli ideaal, millest paremini enam ei saa?
Saab ikka. Seal oli vigu palju. Võidusõidus võidab ikkagi see, eks teeb kõige vähem ja kõige väiksemaid vigu. Oli vigu, millest oli vaja õppida ja millest ma olen õppinud. Kui kõik oleks olnud ideaalne või läinud nii, nagu me tahtsime või täna oskame, siis pärast boksipeatust oleks ma teisest kohast palju rohkem ees olnud. Samas kõik töötas ilusti.
Mullu oleks sa esimese vihmas peetud võistluse äärepealt võitnud. Miks tänavu kummaski vihmasõidus midagi välja ei tulnud?
Need olid sellised kummalised juhtumid. Motorlandis tühistati mul kaks kiiremat kvalifikatsiooniringi. Kohtunikud väitsid, et punane lipp oli väljas enne viimast sektorit, aga ma olen 200% kindel, et seda ei olnud ja et see oli nendepoolne eksimus. Alustasin sõitu 17. kohalt, aga teadsin, et potentsiaal ette jõuda on väga hea. Esimestel ringidel, niikaua kui ma rajalt välja lendasin, oli hoog teistega võrreldes hea, iga ringiga noppisin kohti. Viiendasse kurvi pidurdades puudutasin parema tagarehviga äärekivi. Ma lihtsalt ei teadnud, et see nii libe oli, ja see saigi otsustavaks.
Spas oli mul kvalifikatsioonis kiivri tuulutus umbes. Meil oli seal just raadioside paigaldamine ja midagi oli kinni topitud, ma ei näinud mitte midagi. Ühe käega tegin klaasi lahti ja proovisin nii seest- kui ka väljastpoolt vett ära lükata. Ja kui ohtlik moment tekkis, siis ei jõudnud ma reageerida. Puudutasin seina ja punane lipp pandi välja, aga selle põhjustajalt võetakse parim ring ära. Sõidus olin kiirematest igal ringil stabiilselt viis või kuus sekundit maas. Me ei saanudki aru, milles asi. Aeg kvalifikatsiooni – kus ma seina sõitsin – ja stardi vahel oli väga lühike, autot hoiti kinnises pargis väga kaua ja me ei jõudnud kõike korda seada. Isegi mu sõidutreener, kes on üldiselt väga kriitiline, ütles pärast: „Seekord ma usun, et midagi pidi olema valesti, sest mu vanaema sõidaks ka kiiremini kui sina.“
Sinu sõidutreener Laurent Delahaye on ka siin Brnos kohal. Mida ta sulle täpselt õpetab?
Seda on palju.
Psühholoogia käib ka sinna juurde?
Mingil määral ikka jah. Põhiliselt keskendume minu nõrkadele külgedele.
Aga füüsiline ettevalmistus?
Euroopas on palju treenereid, kes tegelevad nii võidusõitjate vaimse kui ka füüsilise ettevalmistusega. On ka selliseid, kes ainult füüsilist treeningut teevad. F1-meeskondadel on omad keskused, aga kõik neist pole väga head. Siis on ka selliseid personaaltreenereid, kes on treeninud erinevaid edukaid F1-sõitjaid. Ma olen paar sellist väga head treenerit avastanud ja nende juures aeg-ajalt käingi. Kui ma olen Eestis või reisil, kuskil hotellis, kus jõusaalid on olemas, siis kasutan sama programmi. Olen võtnud ühelt midagi, teiselt midagi, need kokku pannud ja kergelt muutnud. See töötab väga hästi.
Kuidas su füüsiline vorm on?
Kui ma 2008. aasta lõpul esimest korda FR3.5-autosse istusin, käis ta füüsiliselt mul selgelt üle jõu. Testi lõpuks olid käed juba nii väsinud, et põhimõtteliselt sõitis auto minuga, mitte mina ei sõitnud autoga. Siis oli mul veel kaelavigastus ja pärast seda hakkasin tegema trenni personaaltreenerite õpetuste järgi. Üks neist treeneritest on selline, kelle juures käivad paljud GP2-sõitjad, varem on ta treeninud Jacques Villeneuve’i, Damon Hilli ja teisi F1-sõitjaid. Tal on teatud harjutused ja nimekiri, kuidas nendega on hakkama saadud. 2009. aasta alguseks, ühe talvega, olin ma juba kõigi aegade tugevamate seas.
Olen kuulnud, et GP2 on Euroopa vormelisarjadest kõige füüsilisem, kõige raskem. Tundsin seda isegi, kui autot esimest korda proovisin. Täna ei tekita see mulle enam probleeme. Mul on seal sees lihtne olla, ma ei mõtle selle peale, et rool on raske ja ma ei jaksa. Isegi kaks testipäeva GP2-ga pole probleem, mis näitab, et füüsiline vorm on hea.
FBMW ja FRenault 2.0 klassis sa edu ei saavutanud. Oled vahel mõelnud, et kui saaks sealt uuesti alustada, mida siis teistmoodi tuleks teha?
Olen ikka mõelnud. Aga kindlasti ei taha ma uuesti alustada. Halb kogemus on ka kogemus ja tänaseks on just see minu trump. Verinoori, otse kardilt tulnud sõitjaid, on väga palju läbi põlenud. Kui tal on annet ja kiirust, siis ta arvab, et ta ei pea tööd tegema ja läheb niimoodi lõpuni välja. Aga seda suudavad ainult erandid ja neid ei ole palju.
Mina sain oma poolikutelt hooaegadelt nii BMWs kui ka Renault’s väga raske ja karmi kooli, nii vaimselt kui ka sõidu poolest. Kiirust ei tule ja sa ei saa aru, miks ei tule. Kõik nõuanded, nagu ma täna tean, olid 100% valed ja sellepärast ei tulnudki midagi välja. Keegi ei osanud põhjust näha.
2009. aasta algul hakkasin oma uute treeneritega koos töötama ja nemad nägid, kus ja mida on tarvis teha, et kiireks saada. Olles seal, kus ma täna olen ja nähes, kui palju mul on veel teha, olen ma väga õnnelik, et edu kohe alguses ei tulnud. Kui tundub, et näe, kõik juhtub iseenesest ja siis äkki nõrkused välja löövad, võid hätta jääda. Parem on kogeda neid raskusi varakult kuskil madalamates sarjades ja saada kehvad kogemused kätte. Ma oskan seda kindlasti täna rohkem hinnata.
Kas see tähendab, et imelaste asemel hakatakse võidusõidus edutama neid, kellel juba mõistus peas?
Jah, ja palju vaadatakse stabiilsust. Kui sa teed trennis või kvalifikatsioonis või võistlusel parima aja, siis seda ei hinnata nii kõrgelt. Pigem vaadatakse su aega stardist finišini ja ringiaegade kõikumist. See näitab, kui kindel sa endas oled. Mida vähem kulub aega stardist finišini, seda kõrgemale kohale sa jõuad. Kui sa teed kõigist kiirema ringi, kas või pool sekundit järgmisest kiirema, aga ülejäänud ringid on palju kehvemad, siis lõppkokkuvõttes võib su aeg olla sõidu peale 10-15 sekundit aeglasem.
Sa oled eelmistes sarjades sõitnud koos väga kuulsate nimedega. Kas sa vahest ennast nendega võrdled: tema suutis seda, miks mina peaksin kehvem olema?
Võrdlen, aga mitte niimoodi. Ma mõtlen, et ahaa, tema jõudis sinna ja sinna sellepärast, et oli minust parem. Kui mina oleks olnud parem, oleks mina ka sinna ja sinna jõudnud. Olen mõelnud ka nii, et mis siis oleks saanud, kui ma oleks FBMWs või FRenault’s edukas olnud. Kas ma oleks siis sama kaugele jõudnud nagu praegu? Ma arvan, et siis oleks mul olnud palju raskem ja mu karjäär oleks suure tõenäosusega väga kiiresti lõppenud. Mu kardikogemus on ikka suhteliselt väike, mitte midagi võrreldes sellega, mida täna tehakse. Balti vormelisarja tase pole Lääne-Euroopaga võrreldav juba puhtalt selle pärast, et sõidetakse vana tehnikaga. See ei arenda, uued autod käituvad hoopis erinevalt ja nendega peab hoopis erinevalt sõitma. Oleks ma FBMW mingi trikiga ära võitnud ja FRenault’s ka kiire olnud, siis oleks tagasilööke tulnud liiga palju. Miks mõned asjad iseenesest välja tulid? Ja miks ühest hetkest edasi enam midagi välja ei tulnud? Ma ei teadnud seda. Kui see blokk oleks ette tulnud, poleks mul olnud neid vastuseid ja minu ümber poleks olnud inimesi, kes oleks osanud neid vastuseid anda. See oleks olnud lühike ja valurikas karjääri lõpp.
Kas nüüd on su seis selline, et ühelt poolt on olemas võimalused ja teisalt tarkus, et neid ära kasutada?
Niipalju, kui mul tarkust on, niipalju oskan ära kasutada. Ma sõnastaks selle pigem nii, et hea on teada, mida ma veel ei tea. Siis on selge, mille kallal tööd tuleb teha. Kui sa teed vea, siis paljud ei taha tunnistada, et see oli viga. Sel juhul hakkab sul vigu veel tulema, sest sa ei õppinud sellest veast. Aga kui sa saad aru, et see oli sinu viga, siis saad teha omad järeldused ja proovid viga mitte korrata.
Töötada tuleb kõige nõrgemate külgede kallal. Ei ole mõtet ühte tugevat külge veel edasi arendada, kui nõrgemad jäävad nii-nii-niipalju maha. Neid nõrku külgi on palju, see pole lihtsalt sõitmine või füüsiline treening, vaid paljud väiksed detailid kokku. Iga päevaga tuleb juurde uusi asju, mida õppida. See on põnev ja lõputu maailm, kus kunagi ei õpi kõike selgeks ja see ongi huvitav.
On asju, mille nimel on pikalt tööd tehtud usus, et see ükskord juhtub. Ja kui see ükskord hakkab juhtuma, kogu töö end ära tasub, annab see palju motivatsiooni ja usku juurde. See on hea tunne...
Meil hakkab nüüd aeg otsa saama ja seepärast ma küsin veel viimase küsimuse – mida sa tuleval aastal teed?
Väga vara, väga vara öelda.
